|
|
Alustasin väikese summaga, sest ma polnud hull. Panin sisse kakskümmend eurot ja valisin esimese automaadi, mis silma jäi – mingi ookeaniteemaline asi, kus delfiinid hüppasid üle trumlite. Esimesed keerutused olid närvilised. Ma ei saanud aru, kas ma teen midagi valesti, sest võidud olid tillukesed, mõnikord paar senti, mõnikord mitte midagi. Aga siis, kui ma olin juba peaaegu loobunud ja tahtsin sellele kõigele käega lüüa, juhtus midagi. Üks keerutus andis mulle kolm sümbolit reas, ja äkki hakkas ekraan vilkuma. Ma võitsin kakssada eurot. See polnud suur raha, aga see oli piisav, et mu süda hakkaks kiiremini lööma. Ma tõusin toolilt püsti ja kõndisin köögis ringi, naersin iseenda üle ja mõtlesin, et issand, ma olen nagu teismeline, kes avastas esimese suudluse. See tunne oli nii rumal ja nii hea korraga. Ma ei võtnud raha välja. Ma otsustasin mängida edasi, sest see väike võit oli andnud mulle midagi, mida ma polnud tundnud kuude jooksul – elevust. Ma ei mõelnud enam naisest ega tööst. Ma mõtlesin ainult sellele, mis juhtub järgmisel keerutusel. Ja siis avastasin, et vavada baltic oli muutunud minu õhtuseks rutiiniks. Iga päev pärast tööd tegin süüa, vaatasin natuke telekat ja siis istusin arvuti taha. See oli nagu väike salajane aed, kuhu ma põgenesin.
|
|